Toiduallergia
Kalduvus allergiale esineb umbes kolmandikul inimestest. Allergia on tõsine probleem, mis võib ägeneda iga kord, kui organism puutub kokku ebasobiva ainega. Testide abil selgitatakse välja küll võimalikud kurja juured, kuid organismis omavahel kokku puutudes võivad allergiat tekitada ka need ained, mis ükshaaval söömisel seda ei põhjusta.
Imikueas on sagedamini lehmapiima-, kanamuna- , nisu- ja sojaallergiat. Hiljem kujuneb ülitundlikkus pähklite, kala, puuviljade jt. toiduainete suhtes.
Allergia eelsoodumus on suurem neil, kelle vanemad on olnud allergilised.
Toiduallergia korral on tüüpilisteks tunnusteks:
• naha punetus ja sügelus, nõgestõbi ja nahapõletik;
• hingamisteedes nina sügelemine ja aevastamine, nohu, astma, korduv köha ja kõriturse;
• seedetraktis huulte, keele, suulae sügelus ja turse, kõhulahtisus, oksendamine, kõhupuhitus;
• meeleelundites silmade sügelus ja punetus, pisarate vool, keskkõrvapõletik.
Allergiat võib põhjustada iga organismi sattunud loomne ja taimne valk. Seepärast on võimalike allergeenide loetelu pikk.
Taimseteks allergiatekitajateks võivad olla kõik teraviljad, välja arvatud tatar. Kaunviljadest tekitavad kõige harvem allergiat herned, sagedamini aga uba, lääts, maapähkel, sojauba.
Lehmapiimaallergia
Lehmapiima ei talu 2-5 imikut sajast. Allergia risk väheneb oluliselt, kui laps saab pikka aega rinnapiima. Vahel tuleb emal vähendada lehmapiimatoodete tarbimist, kui lapsel tekivad nahalööve või kõhulahtisus. Kui imetada aasta või poolteist, siis lehmapiimaallergia sageli ei avaldugi, lihtsalt selle tekkeaeg läheb mööda. Lehmapiimaallergia korral saab kunstlikul toidul olevale lapsele anda erilist imiku toidusegu – leh mapiimavalgu hüdrolüsaati (näiteks Nutrilon Pepti, Pepti-Junior jt.), mida saab retseptiga (soodustus nagu ravimitel 50-100%).
Sojavalgul põhinevaid segusid võib hakata andma 7. elukuust. Neil on meeldivam maitse.
Lehmapiimaallergiast kasvavad lapsed 1.-2. eluaasta jooksul välja. 2. eluaastal võib hakata andma hapendatud piimatooteid, mida laps talub varem ja paremini kui rõõska piima.
Munaallergia
Ülitundlikkust tekitab munavalge. Kollasel on vähem allergiat tekitavat toimet ning muna keetmisel see väheneb veelgi. Munaallergia korral võivad haigustunnused tekkida minutite jooksul, kuid vahel ka 2-4tundi peale muna söömist.
Allergia väljenduseks on:
• silmade sügelemine;
• iiveldus, oksendamine;
• kõhuvalu ja -lahtisus;
• pakitsustunne suus;
• naha punetus, sügelemine, lööve;
• köha ja vesine nohu.
Imikule võib keedetud munakollast anda 9. elukuust. Alustada tuleks veerandist munakollasest ja tasapisi seda annust suurendada kuni kolme munani nädalas. Munavalget võib anda alles aastasele lapsele. Kui lapsel on munaallergia, tuleb muna söömisest täielikult loobuda. Kui muna ei kannata rinnalaps, siis peab ka ema muna söömisest loobuma. Munast ei pea loobuma kogu eluks. Kui allergiat on vähe või see on taandumas, võib hakata muna kasutama toitudes (kotletid, pannkoogid, küpsetised). Kui laps talub neid hästi, võib proovida keedetud munakollast. Alustada võib veerandist munast. Kui kaebusi ei teki, võib proovida ka munavalget. Munaallergia väheneb järkjärgult ja taandub tavaliselt 5-7 aasta vanuses. Sageli ei saa kanamuna suhtes allergiline inimene süüa ka teiste lindude mune. Kanalihast aga enamasti ei pea loobuma.
