Nakkushaiguste ärahoidmine. Vaktsineerimine
Vaktsiinid on loodud kaitsmaks inimesi raskete nakkushaiguste ja nende tüsistuste eest. Kuna vaktsiinid on olnud üliedukad oma eesmärgi täitmisel, on paljudes riikides likvideeritud lastehalvatus, leetrid, kaasasündinud punetised ja teetanus. Maailmas leidub aga riike, kus nende haiguste tekitajad on olemas ja imporditavad kuhu iganes. Vaktsineerimine on Eestis vabatahtlik, see põhineb lapsevanemate arusaamadel kaitsesüstimise vajalikkusest.
Mis juhtub, kui mitte vaktsineerida mõne haiguse suhtes?
On kaks võimalust: esiteks see, et inimene elab oma elu ära, puutumata kokku ühegi vaktsiinvälditava nakkushaigusega. Teiseks ja tõenäolisemaks võimaluseks on, et ta satub
mõnda järgnevatest olukordadest:
• osa haigusi (läkaköha, tuulerõuged, B-hepatiit, gripp) on tänapäeval veel nii levinud, et mitte
vaktsineerida tähendab valida risk haigestumiseks;
• osa haigusi (leetrid, mumps, punetised) esineb harva, kuid vaktsineerituse vähenemisel tekivad
taas puhangud;
• mõned haigused (poliomüeliit, difteeria) on arenenud riikides likvideeritud, kuid nakkuse
importi mise oht arenguriikidest püsib;
• kiire abi puudumisel surmaga lõppev haigus – teetanus, mil haigustekitaja ei levi inimeselt inimesele, vaid nakkuse saame keskkonnast, mida sealt ei saa kuidagi kõrvaldada.
On väga vähe põhjusi, miks last ei vaktsineerita või lükatakse vaktsineerimine edasi:
• kõrge palavik;
• mõnele eelnevale vaktsineerimisele järgnenud raske reaktsioon;
• veritsusoht;
• muna söömisel tekkinud raske allergiline reaktsioon;
• täpsustamata diagnoosiga krampidega kulgev haigus;
• esinenud palavikukrampe (õige nõuande järel võib seda last vaktsineerida);
• saanud või saab kasvaja tõttu ravi;
• keegi lähikondsetest on immuunpuudulikkusega haige või saab immuunsust nõrgestavat ravi.
Vastunäidustusteks ei ole kerge haigus: nohu ja köhatamine külmetushaiguse väljendusena (ka palavik püsivalt alla 37,5°C), vähene nahalööve või kõhulahtisus.
Vaktsineerida võib, kui eelnenud tõsisem haigus on juba paranemisperioodis, samuti inhaleeritava hormoonravi või antibiootikumiga ravikuuri ajal. Vastunäidustuseks ei ole kerge kuni mõõdukas reaktsioon eelmisele vaktsineerimisele või pereliikmetel/sugulastel esinenud tõsised kõrval nähud.
Vaktsineerimised, mis tehakse lastele vanuses 0−2 aastat
Tuberkuloosivaktsiin (BCG) tehakse lapsele õlavarrele 1.- 5. elupäeval, tavaliselt sünnitusmajas. Kui vaktsineerimine hilineb üle kahe kuu, on eelnevalt vajalik teha tuberkuliinproov (nn. Kopsuproov). Süstekohale tekib kuu möödudes punetus ja koorik,
mis ei vaja ravi. Last pestes ja kuivatades on soovitav seda kohta mitte hõõruda. Kui punetus-paistetuskoorik on suurema läbimõõduga kui 1 sentimeeter, tuleks seda näidata arstile. Arm peaks süstekohale tekkima aasta jooksul.
B-hepatiidi vastu vaktsineerimine koosneb kolmest süstist: esimese saab laps sünnitusmajas. Esimese ja teise süsti vaheline intervall peaks olema vähemalt 1 kuu ja teise ning kolmanda süsti vahel 5 kuud. Kolmest süstist saadud haiguskaitse on 98%-99% tõenäosusega eluaegne ja kordusvaktsineerimist inimene ei vaja.
Difteeria, teetanuse ja läkaköha vastu vaktsineeritakse lapsi kolmikvaktsiiniga (DTP) 3; 4,5 ja 6 kuu vanuselt ning kordusvaktsineerimine tehakse 2-aastaselt. Mida õigeaegsemalt süstid tehtud saavad, seda väiksem on palaviku tekke risk, sest see vaktsiin põhjustab kõige sagedamini palavikku.
Hemofiilusnakkuse, mille suurim oht on ajukelmepõletik, vastu vaktsineerimine toimub täpselt samas vanuses kui DTP.
Lastehalvatuse ehk poliomüeliidi vaktsiin on kasutusel kas elusvaktsiinina tilkadena suhu (OPV) või süstitava surmatud poliovaktsiinina (IPV). Vaktsineerimine tehakse 3; 4,5 ja 6 kuu ning 2 aasta vanuselt koos DTP ja hemofiilusvaktsiiniga. Apteekides on arstiretsepti alusel saadaval viie- ja kuuekomponentsed vaktsiinid, milles lisaks difteeria, teetanuse ja läkaköhavaktsiinile on sees ka lastehalvatuse (IPV), hemofiiluse ja/või B-hepatiidi vaktsiin, et ei peaks tegema lapsele mitut torget korraga. Kombineeritud vaktsiinid on praegu lapsevanemale tasulised.
Leetrite, mumpsi ja punetiste vastu tehakse ühe süstena kolmikvaktsiin 1-aastasele lapsele. See vaktsiin ei ole vastunäidustatud munavalguallergiaga lastele, kellel allergia väljendub vaid nahanähtudena. Kui lapsel on esinenud muna söömisel tõsine allergiline reaktsioon, konsulteerige enne süsti arstiga. Võimalikud kõrvaltoimed on palavik ja 7-10 päeva pärast tekkiv peenetäpiline lööve. Näidake löövet perearstile! Väga harva võib umbes 3 nädalat pärast vaktsineerimist tekkida mumpsi sarnane kõrvasüljenäärme turse. Sel ajal ei ole laps teistele nakkusohtlik.
Vaktsineerimine ja selle järgne jälgimine
Kõik vaktsineerimised, v.a lastehalvatuse tilgad suhu, tehakse imikule reielihasesse ja väikelapsele õlavarrelihasesse, harva ka tuharalihasesse.
Enne süsti: Võtke kaasa immuniseerimispass.Lugege vaktsiini infolehte. Esitage küsimusi arstile/õele. Võtke kaasa lapse lemmikmänguasi. Olge enesekindel, sest laps tunnetab seda. Väikelapsele seletage, et süst on valus, kuid valu möödub kiiresti. Kunagi ärge hirmutage last süstiga. Õpetage vanemaid õdesid-vendi last kodus julgustama, mitte süstiga hirmutama.
Süsti ajal: Rääkige imikuga vaikselt, laulge, sili tage teda. Vaadake lapsele silma ja naeratage. Hoidke väikelast kindlalt süles, jutustage või laulge talle. Andke lapsele ta lemmiklelu. Vaadake koos pilte seinal.
Pärast süsti: Hoidke imikut süles, kiigutage, andke rinda. Rääkige vaikselt ja julgustavalt. Küsige arstilt nõuannet, mida teha kodus valu ja palaviku korral. Puhuge koos väikelapsega süstikohale peale. Lubage lapsel nutta. Julgustage teda, et nüüd on kõik juba korras ja ta oli väga vapper. Pakkuge lapsele üllatusi. Võimalusel jääge arstikeskusse veel kuni 15 minutiks, et probleemide tekke korral oleks arstiabi kiiresti käepärast.
Kodus: Märkige kalendris järgmise vaktsineerimise aeg. Punetust, turset ja valu süstekohal leevendab külm ja niiske kompress. Jälgige last mõned päevad palaviku ja lööbe suhtes. Kui palavik on üle 38°C, siis andke paratsetamooli (suu kaudu või küünaldena), vajadusel iga 4-6 tunni järel. Pakkuge lapsele rohkelt juua, ta võib olla paar päeva isutum. Vajadusel helistage arstile. Kiiresti tuleb pöörduda kiirabisse või haiglasse, kui lapsel tekivad (palaviku)krambid, äravajumine, hingamisraskus jm ebatavalised tervisehäired. Oluline on teha vaktsineerimised õigeaegselt vastavalt immuniseerimiskalendrile, sest siis tekib kõige efektiivsem kaitse vastava haiguse suhtes. Näiteks on hemofiilusnakkus peamiselt alla 5-aastaste laste haigus ja läkaköha on just imikueas väga raske kuluga.
Vaktsineerimispass aitab meeles pidada õigeaegsed süstimised ja dokumenteerida kaitsesüstid lapse edaspidise tervise jälgimise huvides nii koolieas kui ka lapsega reisile minnes.
Riskigruppidesse kuuluvate laste vaktsineerimise märksõnad on:
- enneaegsete laste vaktsineerimine toimub enamasti samas vanuses nagu ajaliste laste puhul (erandiks on väga väikese sünnikaaluga vastsündinud ja Bhepatiidi vaktsiin)
- kroonilise kopsuhaigusega, südamerikkega, hemoglobinopaatiaga lastele on soovitatud lisaks
vaktsineerimist gripi vastu (alates 6 kuu vanusest)
Enne lapsega välisreisile minekut tuleks konsulteerida oma perearsti või nakkushaiguste kabineti arstiga võimalikust nakkusohust sihtkohas, mille vastaste kaitsesüstide vajadus sõltub ka lapse vanusest ja reisil oleku kestusest ning elamistingimustest. Vaktsinatsioonipass kaasa!
Kokkuvõte: õigeaegse vaktsineerimisega on võimalik ära hoida lapse haigestumist paljudesse tema tervist ohustavatesse nakkuslikesse haigustesse!
