Rahhiit
Mis on rahhiit ja miks ta tekib?
Rahhiiti ehk inglishaigust on kirjeldatud juba 1650. aastal. Rahhiit on kasvava organismi ainevahetushaigus, mille puhul on häirunud tasakaal luu kasvamise ning tugevdumise vahel. Rahhiidi põhjuseks on kas D-vitamiini puudus, ainevahetushäire või kaltsiumi ja fosfori puudus. Rahhiit tekib sagedamini enneaegsetel, kunstlikul toidul olevatel ning vähe päikese käes olnud lastel. Harvem on rahhiit seotud imendumishäiretega seedetrakti-, neeru- ja maksahaiguste korral. Rahhiidi teket soodustavad halvad olmetingimused ning vähene viibimine värskes õhus.
Vitamiin D on väga oluline rasvlahustuv vitamiin, mida saadakse ka toiduga (rasvane kala, kalamaksaõli), kuid imiku toit sisaldab vähe D-vitamiini. Põhiliselt tekib D-vitamiin nahas päiksekiirete toimel; piisavalt ka siis, kui päikese käes on vaid lapse käed ja nägu. Vitamiin D peamisteks ülesandeks organismis on: soodustada kaltsiumi ja fosfori imendumist soolest, tugevdada luid kaltsiumi viimisega luukoesse ning tasakaalustada nakkuskaitset.
Rahhiidi puhul on häiritud luude kasvupiirkondade ja areneva kõhrkoe küllastumine kaltsiumi ja fosforiga. Nende mineraalide ja D-vitamiini puudusel luustik jääb hõredaks, luu muutub pehmeks. Tulemuseks on osteoidse koe (mitteluustunud luu) vohamine, kasvu aeglustumine ja luulise vanuse mahajäämine kalendaarsest vanusest. Vereseerumis langeb kaltsiumi sisaldus ja see tõmbab veelgi kaltsiumi luudest ära, lisandub ka fosfori puudus.
Kuidas rahhiit avaldub?
Enneaegsetel lastel võib rahhiit avalduda juba 1. elukuu lõpul, ajalistel lastel 2.-3. elukuul. Õitsev rahhiit võib avalduda 1. eluaasta lõpul – 2. eluaastal.
Esmasteks nähtudeks võivad olla kõrgenenud erutatavus, unehäired, puutehellus ja higistamine, kukla hõõrumine ning kuklajuuste mahatulemine; higil ja uriinil võib olla hapukas lõhn. Seejärel ilmnevad luukoe muutused. Luupehmenemine ehk kraniotaabes väljendub kukla- ja kiiruluudele vajutades iseloomuliku plõksuna (nagu ping-pong-pall). Kolju võib muutuda ebasümmeetriliseks, kukal lameneb, hilineb lõgemete sulgumine, otsmikuluu võib olla esilevõlvuv ja tihe. Ühe peapoole lamenemine võib tekkida ka siis, kui laps lamab enamasti ühel peaküljel, kuid alati ei ole põhjuseks rahhiit. Tüüpilisteks rahhiidi nähtudeks on ka randmete piirkonna toruluude otste paksenemine, nn. “rahhiitiliste käevõrude”esinemine ja paksendite teke roiete luulise ja kõhrelise osa piiril, mida nimetatakse “rahhiitiliseks roosikrantsiks“.
Seljalihaste ja sidemete nõrkusest võib tekkida küür. Kõndival lapsel võivad kõverduda jalad, sagedamini tekib O-jalgsus, aga ka X-jalgsus. D-vitamiini puudus võib põhjustada hammaste arengu häirumist. Aeglustub pikkuskasv ja mõnikord ka üldine areng (lapsed hakkavad hiljem istuma, seisma ja käima).Võivad tekkida lihasnõrkus ja luumurrud. Rahhiidihaigetel lastel võib esineda sagedamini bronhiiti ja kopsupõletikku.
Kuidas rahhiiti diagnoositakse?
Rahhiidi kahtlusel on arstil oluline teada, kas laps on saanud D-vitamiini regulaarselt.
Lisaks haigusnähtudele on diagnoosimisel olulised verest määratavad kaltsiumi ja fosfori sisaldus, D-vitamiini ainevahetuse näitajad. Võidakse teha ka röntgenülesvõtted randmest ja rindkerest, et hinnata luude kahjustust.
Kas rahhiiti saab vältida?
Soojades maades ei ole rahhiit lastel probleemiks, sest päikest on palju. Meie laiuskraadil on päikesekiirguse intensiivsus sügis-talvisel ja kevadperioodil madal, mistõttu imikutele ja väikelastele on vaja D-vitamiini pidevalt juurde anda, et vältida rahhiiti ja selle tagajärjel
tekkivaid tervisehäireid.
D-vitamiini ööpäevane vajadus tervetel lastel on 10 μg (400 RÜ, rahvusvahelist ühikut).
Terved ajalised lapsed peavad saama alates 5. elupäevast D2-vitamiini õlilahust 5 tilka (400 RÜ) päevas esimese 2 eluaasta jooksul. Päikeseküllase suve korral võib D-vitamiini manustamisel teha II eluaasta suvekuudel lühikese vahe. Rinnapiimas ja lehmapiimas on D-vitamiini vähe ca 5-40 RÜ/l. Kui imik ei ole rinnapiimatoidul ja sööb vähemalt 500 ml/päevas imiku piimasegu, milles Dvit. on 400 RÜ/l, saab ta kätte 200 RÜ/päevas, seega vajab ta lisaks 3 tilka D-vitamiini.
Kuna oluline kogus D-vitamiinist saadakse päikesevalguse toimel, on oluline rohke värskes õhus viibimine. Piisav liikumine parandab ka luude mineralisatsiooni. Vanematele lastele on D-vitamiini allikateks kalatooted, sealhulgas kalamaksaõli, D-vitamiiniga rikastatud või (mõnedes riikides rikastatakse piimatooteid D-vitamiiniga, meil mitte), munad, maks. Piim ja piimatooted on kindlalt tähtsaimaks kaltsiumiallikaks toidus. Kuna luustiku kujunemine kestab umbes 20. eluaastani, on oluline tarbida piisavalt kaltsiumi- ja D-vitamiini rikast toitu kogu lapsepõlve vältel. D-vitamiini tekib küllalt ka siis, kui päike paistab vaid lapse kätele ja näole. Piisav liikumine parandab ka luude mineralisatsiooni.
Kuidas rahhiiti ravitakse ja milline on paranemine?
D-vitamiini vaegusest põhjustatud rahhiidi raviks antakse lapsele 2000 - 4000 (5000) RÜ D-vitamiini päevas. Samas ei tohi unustada, et väga olulised on lapsele õige toit ja värske õhk. Ravi ajal jälgib arst lapse vere kaltsiumi, fosfori ja alkaalse fosfataasi väärtusi. Luudeformatsioonid (X- ja O-jalad) võivad vajada kirurgilist abi.
Kui laps saab talle vajalikus koguses D-vitamiini, algab aeglane paranemine, kuni luude normaalne ehitus taastub. See võib aega võtta 3-9 kuust mõne aastani. Raskematel juhtudel võivad luude kahjustused jääda püsima, aga tänapäeval juhtub seda üliharva.
Kokkuvõte: Laps peab saama 1.-2. eluaastal iga päev 5 tilka D-vitamiini, käima palju õues ja sööma kaltsiumirikkaid toiduaineid, siis ei tohiks rahhiiti tekkida!
